Tavernes de la Valldigna

F: See on vist senise reisi jooksul üks kõige mõnusam koht olnud kus sai rannas oldud ja pea iga päev ujumas käidud.

Tegelikult kui päris aus olla, siis rannas olemisest ja rannas käimisest ei saa ma väga palju rääkida ja seda seetõttu, et olin ennast matkabussi oma mõtete küüsi korralikult lõksu tõmbanud. Tiirles igasugu mõtteid, et kuidas matkabussi oludes ellu jääda, kuidas tööd teha nii, et eraelu ja töö vahel oleks hea tasakaal ja kuidas finantsiliselt toime tulla. Viimased mitu kuud olid minu finantsvõimekusele korralikult miinust tootnud ja toiduvarude otsakorrale lõppemisele hakkas ka rahaliselt väga keeruline olema.

Proovisime asjale optimistlikult otsa vaadata ja meil oli anyways plaanis väike paastuperiood teha. Nii sai otsus vastu võetud, et tuleb tagasihoidlikult paastudes veidi tiksuda. Nõnda paastus Marin 7 päeva ainult vee peal ja mina paastusin 10 päeva ainult kaerahelbe, odra ja tatraputru süües. Mingit õli sai ka vahepeal toidu sisse pandud. Muidu läks kang liiga kõvaks. Ja ei midagi rohkemat ega vähemat. Ma ei tea kuidas Marin suutis 7 päeva ilma toiduta vastu pidada + tal oli kuupuhastus käimas.. Respect!

Üks asi mida ma tean ja sain veel rohkem kinnitust oli see, et oma väe taastamiseks tuleb külmas vees käia. Nõnda taastasimegi oma väge nädal aega järjest igal hommikul külmas merevees ujumisega. Võimsad lained, mega kaunis päikesetõus ja külmas vees ja õhus lõdisemine tõmbas pildi selgeks ja andis hommikule palju värskust juurde. Eks päeva lõpupoole oli jälle kass olla ja toss väljas, kuid need hommikud olid need, mis aitasid eluvaimu värskena hoida. Lisaks tekkis seesama vihafaktor mis Saksamaal. Sa seisad külmas vees silmitsi meeletu ebamugavusega ja saad enda peale vihaseks et seda teed. Vaadates kõike seda pealt (ehk iseennast kõrvalt) sain südamerahuga vette mindud, sest teadsin et see on mulle hea. Tuleb kohe meelde lapsepõlvekodu Võruväljas üksi elatud ajad, kui veeboiler oli katki ja südatalvel sai ainult külma vee all pesemas käidud ja mis kõige hullem, pesuruum oli ka väga külm. Oh jah.. vaesuse mentaliteet. Aeg sellega hüvasti jätta.

Olime kokku mingi poolteist nädalat siin. Apelsini istandused olid ka ümberringi. Päris lahe.

M: Sedapuhku on Franz suures osas kirja pannud meie väljakutsed ja üldise meeleolu tolle mõnusa apelsini istanduste vahele peidetud koha juures Gandia külje all. Kottpimeduses ööbimiskohta jõudes oli alguses küll selline tunne, et no kuhu mutiauku nüüd sattunud oleme ja kas see on ikka õige koht, mida park4night äpis kiideti.. Samas, terve pisike parkimisplats tundus karavane täis olevat ja see andis meile lootust. Rõõm on tõdeda, et too koht osutus isegi veelgi paremaks! Okei välja arvata see, et labidaseiklusel käimine polnud kuigi mugav selles kohas ning mul tuli ületada "häbitunne", et häirimatult väikese labidaga teistest inimestest mööda kõndida. Uhhh... Sellele eelnevalt pidas Franz mulle maha pika loengu NPC-de kohta ja ajas mind rohkem keema :D Nagu mis mõttes NPC-d!? Väidetavalt on kõik inimesed meie elus NPC-d nagu multiplayer open-world mängus. NPC tähendab lahtikirjutatult Non-Player-Character ehk teisisõnu tegelased, keda mängu peategelane juhtida ei saa ning kes on enamasti ette programmeeritud. Osad NPC-d on nö elus ja osad töötavad puhtalt programmide põhiselt. Need kes on nö elus (ehk üles ärkanud), nendega tasub tegemist teha, siis on elu lõbusam ja need kes nö magavad, neid ja nende arvamusi võib suht ignoreerida, täpselt nagu mängus. Tuleb siis hakata vabamalt võtma oma mängu (ehk elu), elada vingelt seda peategelase rolli ja hakata lõpuks ilma piiranguteta elama oma potentsiaali vääriliselt. Igatahes, protsessisin infot, tegelesin pinnale kerkinud emotsioonide vabastamisega ja lõpuks end kokku võttes lasin häbitundest tolles situatsioonis lahti!

Mis puudutab seda paastumise aega, siis mind ootas kapis pea 2 aastat vana ZenCleansi maksapuhastuse kuur, mida otsustasin kombineerida paastu sisse. Ja nagu "tellitud" hakkas päev hiljem kuupuhastus ja kõik muutus kordades intensiivsemaks :D. Oooo lucky me! Paastuga oli mul iseenesest lihtne sellepärast, et olin võtnud vastu otsuse seda teha ja oma meele vastavale sagedusele viinud. Hämmingus olen aga selle osas, et suutsin ennast kõige kombo ajal ebamugavalt külma ja lainetavasse vette vedada. Polnud üldse plaanis. Tundub, et üliemotsioonid on võimas vahend, kuidas panna ennast tegema midagi, mille osas justkui soov olemas aga vabandusi on rohkem :D But it kinda works!

Muidu selles kohas nägime esimest ja ainsat korda oma reisi jooksul teisi eestlasi. Tegelikult õigem oleks öelda kuulsime. Nad saabusid õhtuhämaruses, nende lapsed olid lärmakad ja käisid meie matkabussi vahepeal kolkimas ning üldse ei tekitanud soovi minna nendega vestlema. Tüüpilised eestlased, eksole?! :D Hommikul päikesetõusu ajal ujuma minnes teretasime neid eesti keeles ja sellega kogu kokkupuude piirduski. Ujumast tulles olid nad juba minema sõitnud...

Ah ja need apelsinid...Käisin iga päev ringi mõttega peale paastu apelsiniraksu minna, sest neid oli ümberringi nii palju ja näpud sügelesid, kuid kokkuvõttes ei jõudnudki selleni, sest teisel korral vett tankima minnes otsustasime käigu pealt, et on aeg edasi liikuda... Kuid võimalusel läheme kindlasti sinna veel tagasi!